Jah, just nii šokeerivalt reageerisin ma piltidele, mis mind mailboxis ootasid. Mäletate, kui üldse oma teekonnaga Buduaaris alustasin, siis oli mul meeletu probleem piltidega. Mul oli vaja leida üks hea pilt, kus näeksin ikka selline „mõnus“ välja. Tol ajal tuhnisin kõik oma albumid, sõprade albumid kaasaarvatud, läbi, et leida just SEE pilt, mis tõepoolest näitaks, et ma olen ülekaaluline ja mul ON kaaluga probleeme.

Kui ma esimest korda Buduaarile kirjutasin, siis saatsin toimetusse üsna tavapärased pildid, sellised, kus näen enam-vähem ok välja ja samas on näha, et väike kõhuke jms on ikka olemas. Kui need pildid said ka minu esimese blogi juurde pandud, siis mäletan, et väga paljud  lugejad olid negatiivselt meelestatud, kommentaarid  olid stiilis: „ see ju küll paks pole, miks sellisele võimalus anti, miks ei valitud sinna eksperimenti keegi TÕELISELT paks inimene“.  Noh, nüüd on mul hea meel, et lõpuks saan ka nende skeptikute  kahtlusi kummutada. Nimelt tuleb kevadises Buduaaris minu eksperimendist üks kokkuvõttev lugu, selleks sai ju ekstra tehtud ka fotosessioon Arctic Spordi klubis, millest eelmisel nädalal teile ka juba rääkisin. Marge palus mul taaskord tuhnida oma albumites, et leida see „ENNE“ pilt ka ajakirja. Jah, see metsaveerel udune pildike oli mul ju olemas, aga sellise kvaliteediga ei kõlba ta paberajakirja kohe kindlasti mitte. Olin üsna  lootusetult meelestatud, mul ei tulnud pähe mitte ühtegi mõtet, kustkohast ma ikka selle pildi saada võiks. Lootusetu! Kuid siis meenus mulle, et käisime sõpradega juulikuu alguses Jurmalas väiksel puhkusel ja ma polnud neid reisipilte siiani näinud. Ühesõnaga panustasin täielikult nendele reisipiltidele. Palusin need sõbrannal koheselt teele panna ja šokiseisund oli peatselt garanteeritud. Õhtul trennist koju jõudes asusin õhinal pildikesi mailboxis avama ja oh seda õudust. Ma olin lihtsalt sõnatu, täiesti sõnatu. Kas ma tõesti olingi SELLINE??? Küsisin mitu korda endalt, sõbrannalt kellele koheselt helistasin ja lõpuks ka elukaaslaselt. Ma olen küll ennast küllaltki enesekriitiliseks pidanud, aga neid pilte vaadates mõtlesin küll, et kus küll mu mõistus oli, kui endale varrukateta topi selga toppisin. Paksud, pehmed ja lodevad käsivarred vastu taljet pressituna – inetu vaatepilt. Klõpsisin neid pilte ikka kordi ja kordi läbi ja arutlesin oma väikeses peakeses, et milline ma ikka välja nägin ja milline ÕNN, et ma enam pooltki nii paksukene välja ei näe.

Tõesti, need pildid mõjusid nagu külma dušina, viskasin veel nalja ja lubasin need välja printida ja külmkapi uksele kleepida. Nii... igaks juhuks, hoiatuseks :). Veel kord sai mulle meelde tuletatud, kui palju olen ma juba praeguseks saavutanud, ma kipun seda ära unustama. Inimesed on ju paljuski tänamatud, teate ju küll. Seega ma üritan olla palju teadlikum kogu oma tegevusest. Eile, kui parajasti õhtul voodis und ei tulnud, siis mõtlesin samuti, et ma ei mäleta enam ühtegi tegevust, mis oleks pannud mu südame meeletult puperdama, ka hingeldamist ei mäleta. Paljud küsivad, et kas nüüd on kergem olla, käia ja ma pean tõdema, et loomulikult on. Nüüd toimub kõik nagu iseenesest, kui varem panid ikka tähele, et seda või teist oli raske teha, võttis ikka ähkima, siis nüüd ei pane pooli tegevusi tähelegi, sest nii kerge on lihtsalt olla. Ja kui palju kordades avatumaks ja julgemaks ma kõige uue suhtes olen muutunud. Eelkõige  just füüsilise tegevuse osas. Kui kunagi oli talv minu jaoks mõttetu ja tegevusetu aastaaeg, siis nüüd mõtlen vastupidi, et oh kui lahe, mida kõike saab talvega pihta hakata. Ja varsti on suvi tulemas, kui palju asju saan ma siis ära teha, kui palju uut kogeda ja nautida! Ma ei jõua juba rannailma ära oodata, mitte et ma praegu väga sinna kipuksin, aga no selleks ajaks, kui meil on juba vesi soe ja päike lõõskab, kipun ikka küll!

Mul on kerge ja hea olla ja ma olen ikka nii õnnistatud ja õnnelik!

Päikest,
Inna

Minu kaal 84kg->66 kg