Jah, just nii pabistades  ja  end „hellitavalt“  hüüdes üritasin ma eelmisel nädalal fotograafi juhendada kui oli toimumas minu elu esimene fotosessioon. Ma tegelikult teadsin seda ju algusest peale, et kui ilmub Buduaari kevadajakiri, siis selleks teeme korraliku fotoseeria ka. Tõttöelda olin ma selle üle äärmiselt õnnelik, aga kui reaalselt kuupäev paika sai, siis puges minusse täielik kartuse ja hirmu uss. Ma tõepoolest kartsin väga, mismoodi see kõik välja kukub ja kas ma selleks ajaks näen ikka piisavalt hea välja.

Kui kaks nädalat enne sai märkmikusse ära märgitud SEE päev, siis tundsin, kuidas see kõik minus meeletut stressi tekitas. Küsimused mu peas, et „äkki ma olen veel liiga paks“, „mis siis, kui pildid ei õnnestu“, „äkki nad tahavad  trikoos pilti“, „äkki on veel liiga vara pildistada“ ketrasid mu mõtetes ikka mitu nädalat. Otsisin igalt poolt rahustavaid ning toetavaid sõnu, et maha rahuneda ja vabamalt võtta, sest saavutatud oli juba praegusekski ääretult palju. Kurjustasin kohati  iseendaga, kutsusin end korrale, tuletades meelde, et  ma olen enese jaoks ikka väga palju juba  saavutanud. Jah, ma annan aru, et minu ideaal 60kg ei ole veel  käes, aga ma olen juba õnnelik selle üle, kus ma praegu olen ja kõige tähtsam on seda nautida. Eesmärk ei või saada kinnisideeks, vastasel juhul jääb kogu areng ja erinevad uued tunded  tähelepanuta. Aga pildistamise juurde tagasi! See päev algas kenasti. Kell 10.00 kohtusin Mari Ojasaarega, kes tegi mulle kauni jumestuse. Seejärel suundusime Nike esinduspoodi, kust  valisime välja pildistamiseks vajaminevad riided. Riided olemas, suundusime Arctic Spordiklubisse, et seal  fotosessiooniga algust teha. Esimeses seerias  kandsin  aeroobikariideid. Olime Mariga valinud välja 3 toppi ja lõpuks otsustas Mari, et võtame selle  minu jaoks  kõige „intrigeerivama“ topi. Põhimõtteliselt meenutas see mulle rohkem sportrinnahoidjat. Ma tõepoolest alguses kõhklesin, aga Mari julgustas takka, et mul on kena kõht ja miks mitte seda siis ometi pildistada? Panin topi selga ja pikema topi veel omakorda peale. Põhilised fotod võtsime üles  jõusaalis. APPIII!  Teised - mehed ja naised teevad seal trenni ja mina tulen sinna kekutama. Ma tundsin alguses ennast ikka väga ebamugavalt. Mõtlesin, et kindlasti  vaatavad nad, et miks seda „paksukest“ küll spordisaalis pildistatakse. Uskumatu, aga ma tõesti ikka mõtlen veel nii! Millal see ükskord muutub? Ma ise arvan, et ma lihtsalt vajan aega, et oma eluaegsetest  kaaluprobleemidest ning sellega seonduvast mõttemallist ning hirmudest  üle saada, selg sirgu ajada ja vaadata peeglist uut, saledat Innat. Meie fotosessioon kestis kokku 2 tundi ja  nii mõnedki pildid avaldatakse  Buduaari kevadnumbris. Hea küll, rohkem ma neist ei räägi, kel huvi, saab fotosid vaadata kevadisest ajakirjast.

Trennidest niipalju, et nüüd, umbes 7 kuud hiljem, tunnen ma end aeroobikatundides juba päris hästi. Mäletate, kunagi ma kirjutasin, et ma ei julge ühessegi rühmatreeningusse minna, kus vähegi mingit kombinatsiooni õpetatakse, sest need mul lihtsalt ei õnnestu ja hakkan vusserdama ning taidlema nagu pooletoobine seal peegli ees. Aga nüüd ma lausa naudin neid trenne. Treenerid Kaiu ja Lenne on minust  vorminud täiesti arvestatava „aeroobika tsiki“. Ma jagan samme ning isegi kui kukun sammudega eksima, siis lihtsalt kihistan naeru ja üritan taas järjele jõuda. Minu nautlemist võib nii mõnigi pidada naljakaks, kuna mul on aeroobikatunnis kombeks head laulu ka kaasa laulda. Tagasihoidlik põhjamaalane mõtleb kindlasti, et see on küll päris hull. Aga mina naudin seda täiega! Mõnusad sammud, super muusika ja vinged treenerid - muud polegi õnnestunud treeninguks vaja. Eelmisel nädalal leidis aset ka hästi vahva juhtum. Ootasin parajasti treeningu algust, kui minu juurde astus üks naisterahvas ja mainis, et avastas juhuslikult Buduaarist minu blogi ja oli meeldivalt üllatunud. Ausalt öeldes olin juba ammu seda oodanud, et mõni  ülekaaluga hädas naine, kes juhtub Buduaari lugema ning Arcticus trennis käima, mind kõnetama tuleb. Ja mul oli äärmiselt hea meel, et see naisterahvas seda tegi, sest ma arvan, et  kaalulangetajale pole olemas paremat motivaatorit kui inimene reaalsest elust, kes ise on samuti sellel teekonnal. Küsimusi oli palju ja ma vastasin neile kõigile nii hästi kui suutsin. Ausõna, ma ei ole oma kogemuste jagamisel kade. Pakkusin isegi võimalust, et võiksime jõusaalis koos treenida, üksinda on ikka natukene nüri hantlitega peegli ees mängida.

Mu elukaaslane on juba hullumas. Ükspäev ütles ta mulle, et ma ostvat absoluutselt iga päev uue riideeseme. Mina muidugi vastasin, et see on liialdus, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis ega ikka ei ole küll. Aga mis ma sinna parata saan? Mu garderoob lähebki ju täielikult väljavahetamisele. Suveks pole mul üldse riideid (siinkohal saab ta vist rabanduse), kõik on ju suureks jäänud.  Mõni nädal tagasi oli mul talvemantlit vaja, läksin poodi leidsin endale sobiva ning asusin proovima. Hakkasin otsima suurust 42, kuid oh sa pagan - ei olnud seda suurust! Oli vaid 40 ja alla selle. Mis seal siis ikka, haarasin mantli kätte, ise veendunud, et see ei lähe mul  puusade ümbert kinni ja asusin seda proovima. Ja oh imet, see oli mulle suur. No hea küll, muigasin ja võtsin suuruse 38. Ka see oli mulle SUUR! Uskumatu, ma lahkusin poest mantliga suuruses 36!!! Kui sellest emale rääkisin, siis ta kukkus laginal naerma, et selline asi pole ometi võimalik, varem olime mulle otsisinud mantleid suuruses 50-52! Mis seal siis ikka, vanemad ei tunne oma last enam äragi...

Täna ma nägin eriti  puhevil leevikest oksalt oksale  lendamas. Kevad on vist saabumas... Minu südamesse vähemalt küll.

Minu kaal 84kg-66,5 kg
Inna