Aneemia ehk kehvveresus on noorte naiste haigus, ütles arst, kui mulle diagnoosi pani. Kuidas see haigus ligi hiilis ja kuidas see lõpuks välja tuli, sellest tahangi teile kirjutada.

Niisiis, olen 22-aastane, olen mitu aastat hobi korras tegelenud modellindusega. Kahjuks ei kuulu ma nende tüdrukute hulka, kes on kõhnad hoolimata sellest, mida nad söövad. Ühel hetkel märkasin, et kaalule on lisa tulnud ja otsustasin mõnest kogunenud ülekilost tervislikult loobuda. Olen piisavalt palju näinud, kuidas mõned minu sõbrannad ja ka lihtsalt tuttavad end näljutavad ja selle koha pealt oli minu soov selge – näljutama ma end ei hakka! Asusin siis tervislikult kaalu kaotama. “Tervislikult“, nagu hiljem selgus... Hommikusöök piirdus umbes 200 grammi topsijogurti ja kohviga, enne lõunasööki jõin samuti kohvi, lõunaks sõin kooli- või tööpuhvetis pakutavat suppi või praadi ja õhtusöögiks enamasti mingit salatit. Õhtuti armastasin alati teed juua. Kaal langes kiiresti, võtsin maha enda arvates üleliigsed seitse kilo ja endal rõõmus meel, et olin viimaks suutnud söögikorrad regulaarseks saada, olin tõesti õnnelik! Menüüst lülitasin välja ka kõikvõimaliku junk food’i. Muidugi märkasid mu muutumist kõik sõbrad-tuttavad, sain uusi tööpakkumisi modellinduse vallas ja kõik oli super.
Sel ajal olid mul ka töö juures kiired ajad ja samuti õppisin ülikoolis teisel kursusel. Tööd oli palju, tundus, et koolitööd rohkemgi veel... Üsna sageli tundsin end õhtul magama minnes täiesti väsinuna, olin “läbi nagu läti raha“, nagu armastatakse öelda. Krooniline väsimus on aneemia esimesi tunnuseid.
Ühel päeval, kui tulin loengust, märkasin, et ülikooli aulas toimub doonoripäev. Kuna olen käinud mitu aastat regulaarselt verd loovutamas ja teadsin, et viimasest vereandmisest on möödas umbes pool aastat, otsustasin, et sean sammud otsejoones aulasse. Teinud vajalikud protseduurid, ütles õde, et kahjuks ei ole ma täna sobiv doonorikandidaat – vere hemoglobiinitase on alla normi. Mis seal siis ikka, mõtlesin. Mõni teine kord! Läksin koduteel apteegist läbi, ostsin batooni hematogeeni, sõin selle ära ja naasin igapäevaelu toimetuste juurde. Läksin tööle, lasin automaadist endale mõnusa vahuse latte ja unustasin vereandmisega (õigemini mitteandmisega) seotud vahejuhtumi.
Mõni kuu hiljem läksin sõpradega talvepuhkusele ja murdsin suusatades jalaluu. Järgnesid kipsid, kargud, kõik sinna juurde kuuluv. Pärast mõnda päeva tõusis aga kõrge palavik, mis enam ei taandunudki. Kiirabi, palavikualandajad, läbivaatused, kipsi lahti tegemine, röntgen, vereanalüüsid... Ja korduvvereanalüüsid... Ja veel mõned. Esimese vereanalüüsi järel küsis ortopeed, kas ma olen taimetoitlane. Ei ole. Ta rääkis meditsiinilistes terminites, kuid kuna mul oli kõrge palavik ja väga paha olla, küsisin otse, et öelgu arusaadavalt ja lihtsalt, mida analüüs näitab. Ta ütles: “Teie vereanalüüs on väga halb. Organismi rauavarud on lõpukorral, vastupanuvõime on minimaalne ja vere põletikunäitaja on 235, normaalne on kuni 5.“
Olgugi, et ta leidis ka jala puhul, et seda võiks opereerida, mõtles ta kiiresti ümber ja ütles: “Palavikuga opereerida ei saa. Ortopeediliselt on teil kõik rahuldav, annan teid sisehaiguste arstile üle.“ Miski tekitas organismis tohutut põletikku. Mis see võiks olla, küsisin järgmise minuga tegelenud arsti käest. “Võimalikud on paljud haigused, eelisjärjekorras HIV, leukeemia...“ Olin sõnatu.
Järgnesid haiglapäevad. Ja mitte ortopeedia-, vaid hoopis hematoloogiaosakonnas. Analüüsid, kõikvõimalikud analüüsid. Valu ja hirm. See oli jõuluaeg.
Õnneks näitasid nende päevade jooksul tehtud analüüsid, et verehaigusi mul siiski pole ja kõik näitajad hakkasid päev-päevalt paremuse poole minema. Ka palavik taandus. Antibiootikumitilguti tegi oma töö ja põletikki veres vähenes. Ainus, mis oli endiselt ülimadal, oli hemoglobiin.
Lahkusin haiglast diagnoosiga “aneemia“ vana aasta eelviimasel päeval. Uue aasta lubaduseks andsin endale jälgida väga täpselt oma edasist dieeti. Nüüdsest hakkas see iganädalaselt sisaldama kohustuslikku punast liha, maksa, punapeeti ja muud, mida arst mul raua saamiseks süüa soovitas. Lisaks kolmekuune tabletikuur. Ahjaa, jalaluu paranes oluliselt kiiremini kui oleksin osanud arvata. Ja meelde jäi sellest perioodist ikkagi hirm – hoolimata sellest, et mul tõsiseid haigusi ei avastatud, oli ka aneemia paras löök. Olen ju eluaeg terve olnud! Ja minu kohvijoomist asendavad nüüd mitmesugused taimeteed. Kohv viis tol ajal mu organismist ka need viimased rauajäägid...
Nii et, kallid kaalulangetajad, ärge suures kaalukaotustuhinas unustage, et tervis on siiski kõige tähtsam. Saledast kehast pole kasu, kui see on haige!

Buduaar Shopping